Terve oma teadliku elu olen ma ennast tundnud imelikult ja pigem halvasti, aru saamata, millega see seotud on. Kogu aeg on kuskilt midagi valutanud ja midagi on kogu aeg valesti olnud. Ilmselgelt olen saanud oma sünniga kaasa palju negatiivsust, oma valede järelduste ja arusaamadega, kui ma pole osanud emotsioone töödelda.

Alustan sellest kohast, kus minu olukord sai arstliku diagnoosi.
Minu teekond iseendani algas 2006 aastal, mil sain diagnoosiks- ärevushäire. 2006 oli minu ärevushäire veel leebes vormis. Ärevus tõusis üles iga poeskäiguga, mis oli minu jaoks suur eneseületamine. Sama oli kohtudes uute inimestega ükskõik millises olukorras, kohas või tööl. Ma sain sellega siiski hakkama. Kui hoog tuli, siis ma eemaldusin inimestest ja olukordadest, sest ärevusehoog kurnas minu keha tohutult. Iga aastaga oli mu keha järjest rohkem ja rohkem kurnatud.
Peale laste sündi olin kogu aeg hirmudes. Minu mõtted olid seotud hirmudega, surmaga, hakkama saamisega, et kuidas ma ellu jään, oli tunne, et ma suren kohe ära . Ma ei tundnud mingit rõõmu laste üle, elu üle, oma toimetuste ega tegevuste üle. Üleüldse, olin energiast nii tühi ja rõõm oli sootuks lahkunud minu teadvusest.
Palju mustreid tuli üles peresüsteemist, aga mina ei mõistnud ega näinud seda ja ei osanud selle infoga midagi peale hakata, ega neid mustreid töödelda. 2006-2016 tormasin ringi ühe arsti juurest teise, ühe terapeudi juurest teise juurde, aga tulemust 2016 aastaks ei olnud. Pigem olin sellises jõuetus seisus ja olukorras, kus ma jaksasin üleval olla ja pisutki tegutseda, ainult 3 tundi ja sellega siis püüdsin kuidagi ellu jääda ja edasi toimetada.
2016 aastaks oli mul arsti poolt diagnoositud juba sügav depressioon, ja ma tundsin ennast ikka väga elujõetuna. Mul oli 3h elujõudu ja kogu mu keha värises ja võbises. Minu sees käis meeletu võitlus- minu närvisüsteem oli pika aja vältel stabiilselt võitle ja põgene režiimis. Ei osanud ma teha muud, kui palusin abi kõrgematelt jõududelt, sest lootusetus oli juba väga suur. Mulle kirjutati arsti poolt välja antidepressandid, aga peale 1 tableti võtmist, läks minu olukord hullemaks, mitte ei paranenud ja ma ei saanud neid edasi võtta.
Ma ei loobunud kunagi lahenduste otsimisest. Ma teadsin, et minu elu ei saa selline olla ja nii ma siplesin siis edasi. Ma alateadlikult teadsin, et mul on siin maapeal suurem missioon täita, aga teadlikkus ei aktsepteerinud seda veel. Seega tõusin igal hommikul üles, olles ärevuses, sooviga, näha uut sammu, et tervendada oma hing, keha ja vaim.
Mulle näidati valgust 2016 a detsembris. Jõudsin energiateraapiasse ning minu esimene õpetaja Heidi Plumberg näitas minu enda lahendamata teemasid minu energias.
2016-2019 õppisin emotsioone vabastama ja muutma oma uskumusi läbi NPA meetodi. Õppisin mitte võtma kõike, mis mind ümbritses, isiklikult.
Eluenergia hakkas tasapisi taastuma, jõudu tuli juurde, sain natuke rohkem tööd teha, et õppida juurde iseenda aitamise mooduseid. Saabus teadmine minu elueesmärgi kohta.
2020. a. andis elu uue võimaluse, kvanthüpe teha. Kohtusin õpetaja Ilona Siboldiga ning edasi õppisin juba juurde ka FFT tehnikat.
Läbisin Ilona Sibold juures hulgaliselt erinevaid koolitusi, programme ning tegelesin oma võimete avamistega.
2023 a juhatati mind hologrammi tehnika juurde. Suuremad kihid olid vabastatud FFT tehnikaga, eluenergiat oli juba rohkem kui piisavalt ning nüüd vaatasid mulle otsa eelmiste elude lahendamata teemad, mis vajasid puhastamist. 2023 a hakkasin õppima hologramm meetodit, et saada oma tööriistakasti juurde hea meetod, millega alateadvuses olevatesse probleemidesse lasertäpsusega sisse minna ja muutust luua. Ja ikka selleks, et ma kõigepealt ise saaksin holograafiliselt oma vanu alateadlikke programme, mõttemustreid ja dogmasid muuta ennast toetavateks, ja et anda edasi inimestele võimalus vabaneda piirangutest.
Meie elu juhivad meie alateadlikud programmid. Kui me rooli enda kätte ei võta, siis elamegi vanades ja valedes programmides. Võta ohjad oma elu eest enda kätte ja usu, elu saab olema palju ilusam, kui sa oleksid osanud oodatagi!